ÜTI magistrant Maarja-Liisa Vokksepp analüüsib õpetajate (ühis)meediapädevust

Paljud kooliõpetajad tajuvad ühismeediat üksnes õpilaste suhtluspaigana, märkamata seal levivat väärinfot ja manipulatsioone. ÜTI ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrant ning ühtlasi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maarja-Liisa Vokksepp osutab Sirbi artiklis meediapädevuse õpetamise kitsaskohtadele.

Meedia tarbimine tähendab sisu tarbimist: meedia ei võrdu ajakirjandusega, vaid see on kogu meediakandjatel liikuv info, mida saab kuulata, vaadata ja lugeda.2 Seega on aina olulisem meediapädevus ehk oskused, teadmised ja hoiakud, mille varal teavet kriitiliselt hinnata.3 Uutes riiklikes õppekavades on läbiva teemana ehk üldoskusena lisandunud teabekeskkond ja meedia­kasutus, kus muu hulgas jääb silma meedia­maailma sisu ja allikate kriitiline analüüs.4 Gümnaasiumis on aga eraldi eesti keele kursus „Meedia ja mõjutamine“, mille üks uus õpiväljund on oskus hinnata kriitiliselt meedia­manipulatsioone: tunda ära propaganda, libauudised ja müüdiloome.5 Mõistagi on neid oskusi õpetada tähtis, ent kas õpetajad on selleks valmis.

Ei saa salata, et õpetajad ja õpilased toimetavad enamasti eri teabekeskkondades, ent meediapädevuse sisu sõltub samuti teabekeskkonnast. Aastate vältel olen ka õpetajana tajunud, et õpilaste ja minu info pärineb paljuski eri kohtadest, kuigi meie kõigi elus on ühismeedial oma koht. Nii õpilastele kui ka õpetajatele on ühismeedia peamiselt suhtlusvõimalus, kuid noored kasutavad rohkem platvorme, kus veedavad märkimisväärselt kauem aega.6 See aga tähendab, et ka töödeldava info hulk on palju suurem. Nii on ka keeruline kogu selle info suhtes kriitiline olla.

Loe artiklit tervikuna kultuurilehest Sirp.